Kolmel jalal tähtede poole.
Sündisin sügaval nõukaajal, 1964.aastal, seljaajusonga diagnoosiga. Tublid eesti neurokirurgid aitasid mu elule, tänu ja kiitus neile selle eest. Aga puuetega inimesi, ehk nagu siis öeldi, invaliide, tol ajal ju „ei olnud olemas”. Hiljuti, aidates emal mälestusi kirja panna, leidsin neist lause „meie kõigi sügavaks kurvastuseks sündis laps erilisena”. Jah, mitte et eeldaksin, et minu sündides oleksid kõik pidanud vaimustusest lakke hüppama, aga samas tundub mulle, et sellest traumast pole vanemad siiani üle saanud.
Vanemate ja vanaema jutu ning oma mälestuskildude põhjal mäletan ennast rõõmsameelse ning jutuka lapsena. Küllap tuli arusaamine, et minuga pole kõik päris nii, nagu teiste lastega, ajapikku, samas, selle pärast põdeda tookord veel ei osanud. Teisalt mäletan, et kui 4-aastaselt esimest korda Haapsalu lastesanatooriumis käisin, tuli šokina, et ma ei olegi maailmas ainuke ! Olemata teisi puuetega lapsi oma silmaga näinud, oli kerge sedasi arvata. Kogemus, et on teisigi puuetega, sealhulgas palju raskemate puuetega lapsi, polnud iseendast negatiivne, küll oli väikesel lapsel raske taluda kuuajalist kodust eemal olekut, pealegi sai õige ruttu selgeks, et ületöötanud hooldajad ja õed nõukogude lasteasutuses meenutasid enamuses küll õige vähe häid muinasjutuhaldjaid, kes aitavad lapsel paremini „tatsama” hakata, nagu olin unistanud.
Haapsalust tagasi jõudes ilmnes, et olin kuu ajaga hakanud iseseisvalt käima. Perekond oli vaimustuses, ise mäletan läbi udu teed välisukse juurest toaukse juurde, kas ka ise sillas olin, seda paraku ei mäleta. Küllap oli tore tunne täiskasvanutele muljet avaldada. Hiljem selliseid tohutuid läbimurdeid enam ei olnud, psühholoogilist traumat ja kehva hooldamist küll, nii et viimati käisin Haapsalus 8-aastasena, perekonnanõukogu otsustas, et pole mõtet.
Kui mina olin 7-aastane, kolisid vanemad pereprobleemide lappimiseks ja kasuemale edasiõppimise võimaldamiseks Tallinna. Mina jäin Tartusse vanaema (isaema) juurde. Peamise argumendina esitati mulle, et kuna olin just suure sõjaga saanud koduõppele (HTG ehk tolleaegse A.H. Tammsaare nim.
Tartu I Keskkooli hingekirjas), siis pole mõtet hakata seda asja Tallinnas otsast peale uuesti ajama. Puuetega lastele mõeldud Haapsalu erikooli mind põieprobleemi tõttu ei tahetud. Ehk ongi parem, et Haapsalu kool ära jäi, sotsiaalset kogemust oleks seal ehk koduõppest rohkem saanud, kuid suheldes Haapsalu kooli kasvandikest puuetega inimestega, olen enda arvates tähele pannud, et nad on sageli kuidagi kinni oma „invamaailmas” ja ei oska või ei julge sealt välja tulla.
Kui september kätte jõudma hakkas, käisin toas ringi, pliiatsid uues pinalis ja tahtsin kangesti kooli. Keeldusin uskumast täiskasvanute juttu (head nägu teha
oskasin küll, ja mis mul üle jäi), et teised lapsed hakkavad sinu üle naerma, jne, ja lootsin salamisi, et koduõpe ei lähe läbi. Läks, paraku. Tagantjärgi leian, et koduõpe peaks jääma igal juhul viimaseks võimaluseks, kuna 20-aastaselt lapsepõlves tegemata jäänut tasa tegema hakata on pööraselt raske ja ilmselt ka mitte päris lõpuni teostatav. Kuna koolitunde oli 1-2, väga harva 3 päevas, oletan, et sealt on ehk pärit ka raskused ühelt tegevuselt teisele ümber lülitumisel, mis kestavad siiamaani.
Vanaema juures elades käisin koolivaheaegadel Tallinnas vanematel ja vendadel külas. Kontakt eakaaslastega oli nullilähedane, olid mõned kirjasõbrad, aga kontakt nendega vajus pikapeale ära – ei osanud lõpuks enam näost näkku nägemata midagi rääkida. Maakodus oli minuvanune peretütar, kellega sai suvel suheldud. Minu sünnipäevadel võttis klassijuhataja klassi parimad õpilased sappa ja tõi minu poole. Olen talle selle eest siiani tänulik, kuigi tagantjärgi tundub see kõik pingutatud ja halenaljakas. Aga tookord oli see mulle oluline, nagu sünnipäevade tähistamine isegi. Ka vanemad, vahel ka vennad, käisid muidugi mu sünnipäevadel, aga see ei asendanud koos elamist… Kogu vanaema ja vanatädi elu keerles minu ümber, samas vaimselt tundsin ennast sageli tohutult üksi, pealegi ei õppinud vanaema lõpuni mõningaid asju, aktsepteerima, kuigi ta minu pärast pidevalt arstidega suhtles. Kontaktid välismaailmaga käisid nii, et kui polnud asjaajamisi, arstile, kontserdile või teatrisse minekut, siis käisin tunniks-pooleteiseks vanaema, alguses vahel ka vanatädi käekõrval jalutamas.
Muusikahuviline vanaema oli noores põlves välismaal elades käinud ühel kitarrikontserdil, mis talle kogu eluks sügava mulje jättis. Tema soovitusel hakkasin Tallinnas saama kitarritunde. Kitarriõpetajast sai emotsionaalselt varaküpse 12-aastase minu esimene suur armastus, ja sealtkaudu sündis ka kogu edasise elu kestnud muusikaarmastus. Perekonnale oli selline asjakäik suur ehmatus, kuna ilmselt olid nad jäänud kinni mõttemalli, et „ega siis Maarja ei hakka kunagi…”, st et peaksin nagu ka tundeelu osas puudega olema. Ainult ema võttis asja normaalselt, ja oli mulle sellega suureks toeks.
Olin 15-aastane, kui vanemad Tartusse tagasi kolisid, ja mina tagasi nende juurde, mida olin muidugi tohutult igatsenud. Peatselt hakkasin aga saama tagasisidet, et olen vanaema juures hirmsasti ära hellitatud, ei oska seda, teist ega kolmandat, mis tekitas tohutuid süütundeid. Küllap olingi, aga samas oli vanaema, kes isa jutu järgi mulle kaastunde ajel „kõigest” ei rääkinud, teinud mulle sellega lõpuks ikkagi heateo, jättes mulle mu soovid ja unistused alles – vanemad oleksid mu tiivad ilmselt hulga lühemaks kärpinud…
Kuna vanaema elas tihedat seltsielu ja tal käisid pidevalt prantsuse keele õpilased, oli tema juures pidevalt liikumist. Vanemate juures aga polnud kaugeltki nii palju suhtlemisvõimalusi, ka vendadel oli oma koolinoore-elu elada, nii tundsin keskkooli lõpuks ühtepidi, et kohutavalt tahaks inimeste
hulgas olla ja suhelda, samas ei oska, ei tule välja – ja tegingi prohmakaid, ja sain noomida.
Pärast keskkooli olin aasta aega Tartu Konservitehases masinakirjutaja, seda kodutöö ehk kaugtöö korras. Juba lapsepõlves oli näha, et keeled jäävad mulle hästi nö külge, seepärast arvas perekond, et minu üks väga vähestest karjäärivalikutest, kui mitte ainus, on tõlkimine. Lihtsalt oma lõbuks katsetada ja pealegi kiitusega üsna kitsilt isalt tunnustust saada oli üks asi, aga kujutleda ennast elupäevade lõpuni laua taga istumas, kui ometi tõmbas välja, inimeste hulka, seltskonda – see oli midagi muud.
1985.aasta oktoobris tekkis olukord, kus tuli mingil põhjusel perekonnatuttav, kes meil aeg-ajalt lapsehoidjaks käis, kutsuda kiires korras lapsi hoidma – minu kõige nooremat venda ja õde siis. Kuna vanemad pidid ära minema, võtsin kätte ja läksin päris ise linna teise otsa teadet viima. Lapsed said hoitud ja mina sain kogemuse kätte, et näe, saan hakkama küll. Alguses oli uhke tunne, aga edasi hakkas tulema igasuguseid kogemusi, mõned neist sellised, et ei sooviks vihavaenlasele ka – järjest tekkis olukordi, kus ei osanud kuidagi käituda. Aasta aega läks, kuni õppisin ära, kummal pool teed bussi istuda, et soovitud suunas sõita ! Samas muutus elu järjest huvitavamaks, tekkisid uued endavanused tutvused, seltskonnad, kus käia.
Kuna muusikaarmastus ja igatsus professionaalse muusikuna leiba teenida polnud kuhugi kadunud, läksin 1990.aasta kevadel muusikakooli laulu eriala ettevalmistuskursustele. Kursused said läbitud, aga vihjati, et ega mul eksamitele küll asja pole. Läksin ikkagi kohale – sisse ei saanud, aga selles mõttes oli süda rahul, et ei jäänud poolele teele pidama. Lisaks kuulsin tagantjärgi, et laulukateedri juhataja olevat nähvanud, et „See kool pole igasuguste Quasimodode jaoks !” See repliik ajas tõeliselt vihale, mis aitas nina mitte norgu lasta. Hiljem tekkis võimalus vabakuulajana Eugen Antoni juures tunnis käia, mida tegin kaks aastat, siis asusin tööle Tartu katoliku koguduse juurde tõlgi ja sekretärina, ja kahel pool ei jaksanud tegutseda.
2013.aastal võttis minuga ühendust daam, kellega olime kunagi koos bussiga Tallinnast Tartusse sõitnud ja selle käigus ilmselt kontakte vahetanud, ja kutsus oma vastavatud aparaadimassaažisalongi katsetama. Edasi arenesid asjad nii, et ta kaasas mind toidulisanditega seotud äriprojekti. Mitte et oleksin naiivselt arvanud, et nüüd hakkavad pudrumäed kerkima ja piimajõed voolama, aga kujutasin endale ikkagi ette, et paneme kahekesi äritegevuse püsti ja siis saan tegelda asjadega, mis mulle tõeliselt olulised tundusid – muusikaga, MTÜ- ndusega. Tegelikkuses aga moosis „sõbranna” mind kahe peale suurt laenu võtma, mis jäi õige varsti minu kanda. Asi päädis suure skandaali, ränga depressiooni ja puude ümberhindamisega raskest sügavaks. Erinevalt vanematest mina ikkagi ei arva, et „sõbranna” oleks algusest peale selle peal väljas olnud, et vaest puudega inimest ümber sõrme keerata. Pigem kaldun
arvama, et ta oli põhiliselt lihtsalt naiivitar, kes asja kriitiliseks muutudes hakkas hammustama, nagu nurka surutud rott.
2016.aastal leidsin üle hulga-hulga aja võimaluse laulutunnis käia. Hispaaniast pärit õpetaja Germàn Gholami oli väga avatud ja igati toetav ning hakkas mind kohe esinema puššima. Mina olin neli aastat vaimustatud ja õnnelik. Kõik oleks kena olnud, aga kergekäeliselt selleks otstarbeks võetud laenud hakkasid lõpuks ennast karmilt meelde tuletama, kuna esialgne hoogne kavatsus tubli olla, kõvasti tööd teha ja kõik tagasi maksta paraku ei teostunud, õnnetunde varjus tekkis süvenev depressioon, mille tõttu ei jaksanud lõpuks enam isegi vajalikke dokumente pikendada. Asi jõudis kohtutäiturini. Häbist ja süütunnetest aetuna sooritasin enesetapukatse, mille tagajärjel olin 5 päeva Maarjamõisas. Kui nooruke arst küsis, kas teeksin sellist asja veel, vastasin veendunult, et „Ei, olen saanud kogemuse, mida ma ei soovi korrata”.
Praegu tegelen toibumisega, võtan rohtu, depressioon taandub vähehaaval. Kohtutäituriga on asi lahendatud, pääsen taas oma rahale ligi. Olen perekonnale toetuse eest tänulik, eelkõige vennale Lemmitule, kes on mul aidanud rahaasjades järje peale saada ja kaitseliitlase sõdurlikult otsekohese ning kohati ka karmi hoiakuga hoidnud mind süütunnetesse uppumast ning ka vanematele toeks olnud. Usun, et suuresti just tänu temale pole ma praegu hooldekodus ega teovõimetu. Lisaks ei väsi ma imestamast, kuidas kõige halvematel asjadel on omadus heaks pöörduda, sest just „tänu” vahepealsetele dramaatilistele sündmustele olen leidnud tee Rehabikeskusse, seda nii kliendi kui kolleegina, mis avab uued uksed. Rehabikeskusest on minu jaoks saanud koht, kus tunnen ennast aktsepteeritu ja toetatuna ning olen kõigile selle eest tänulik.